NATO turvatunne - granaat rahvuslaste käes

Suure sõbra "toetus"

Ilma sissejuhatuseta panen kirja ühe skeemi, mida on kasutatud korduvalt kaose tekitamiseks ja oma konkurentide hävitamiseks.
Nimelt tekitatakse konflikti ühe osapoole jaoks petlik turvatunne ja antakse justkui mõista, et me toetame teid, kui te teete midagi pöörast. Hiljem, kui tegu on juba tehtud, tagandatakse end abistaja rollist - ründaja, turvatunde "omaja" jääb oma vaenlasega tete-a-tete ja ta ei saa mingit abi peale moraalse toetuse. Kindlasti hakkab "rahvusvaheline üldsus" "muret tundma" (loe: globalistlik meedia käivitab laimukampaania), kuid see pakub asjaosalistele endile vähe lohutust. Nagu ukraina pensionäridele, kes peavad ilmselt kohustuslikus korras vabasurma minema, demokraatia nimel.
See stsenaarium on olnud aluseks hiljutistele sündmustele Gruusias, Ukrainas, Türgis, loendamatuid kordi. Nii "toetati" näiteks ka eesti metsavendi.

Kiusatus

Väikeste riikide valitsusi ahvatleb ka võimalus peita omi probleeme väikese võiduka sõjaga. Pealegi loob sisendus, et "turvatunne on enneolematu", ahvatleva kiusatuse minna va bank, mingu pirrud kahest otsast. Mõistatuslik on, et ei Saddami ega Gadaffi saatus neid ameerika-sõpru ei kohuta.

Rahvusluse pime tupik

Enne pöörast rünnakut tekitatakse vastav meeleolu provokatsioonidega. Nii ilmuvad valitud kohta USA sõjalaevad, keda "ootamatult provotseeritakse".
Teiseks tekitatakse konflikt rahvuslikul pinnal. Rahvusliku probleemi kui asja iseeneses ainuke lahendus on genotsiid, vägivald ja pogromm. Rahvusliku probleemi vaigistamiseks on ainumõeldav teema maha jahutamine mõne rahvusvälise idee abil. Olgu see siis kristlik humaansus, Vene Impeerium või Euroopa Föderaal-impeerium. Vaja on ideed, mis on rahvastest üle ja neid ühendab. Kui seda ideed pole, siis jääb vaid omavaheline nägelemine. Teemadel, kas Maria Kaljurand on eestlane või venelane või kas ta peab end eestlaseks ja venelaseks. Iseenesest on need teemad täiesti lahendusvabad. See on ideaalne ideestik neile, kes soovivad inimesi jagada ja valitseda. Rahvuslus tõmbab ligi süsteemituid aferiste ja ühepäevaliblikaid, kes püüavad lühajaliste emotsionaalsete puhangute pealt kasumeid lõigata.

Talumatud valikud

Ukrainas tuli see eriti selgelt välja - lääne-ukraina inimesed, peamiselt maapiirkondadest pärinevad harimatud noored tahtsid panna ida-ukrainlased valiku ette - kas hakkate meiesugusteks või surete. Mõistagi ei saanud idalased sellest valikust aru ja avaldavad protesti.
Eestis on selline konflikt täiesti mõeldav - kõigepealt on vaja tekitada uus Pronksiöö, konflikt, kus osapooli valimata jätta ei saa. Siis on vaja eesti poolele tulipäiseid patrioote, kes on valmis hulludeks vägitegudeks. Tekkinud olukorras piisab vaid väikesest ameeriklaste peanõksatusest ja juba tormavad meie võidukad väed Narva suunal. Ukraina sündmustest on teada, et see rünnak saab olema absurdne - ründajad ei saa ise ka aru, mida nad õieti tegema lähevad. Nagu Ukrainaski, kus mürske saadetakse lihtsalt teatud suunas. Vaatamata luureandmetele ja täpsetele koordinaatidele, mis lubaksid kasutada tuld efektiivselt, vastase positsioone purustades, heidetakse mürske huupi, tekitades mõttetuid purustusi ja arusaamatusi. Eesmärk näib olevat pigem konflikti pidev kestmine kui selle lõpetamine.
Sama muster on täheldatav ka Daiši pommitamise puhul. miskipärast ei kõigutanud liitlaste pommid Daiši positsioone absoluutselt. Rääkimata edukast naftaärist Türgiga.

Nii nagu rahvuskonflikt on sisuliselt lahendamatu, on ka loodav sõjaline vastasseis Venemaaga pidevalt veritsev haav meie kehas.

Venemaa - ideaalne süüdlane

Küsimus on, miks seda on vaja. Miks on vaja kaost?
Esiteks seletab sõda elatustaseme langust - see pole enam lääne võlakoorma all ägava majanduse kollaps vaid lihtne agressioon idast. Süükoorem viiakse läänest itta. Läänes on endiselt kõik väga hea ja korras. Süsteem on ideaalne ja toimub vaid peenhäälestus (täiuslik stagnatsioon).Venemaa lihtsalt tuli kallale, see seletab kõik. Tuleb kuidagi raske aeg üle elada. Kusjuures, vahemärkusena, kui Venemaa peaks langema kaosesse, siis muutub "ukrainaks" kogu suur riik. Mingit demokraatiat või õitsengut ei kuma kuskilt. Keegi ei räägi sellest. Pigem kulutatakse leppimatust sõjast korruptsiooniga, mis Venemaa puhul kasvab kindlasti tahtmatult üle relvastatud kodusõjaks. Venemaa "korda tegemine" a la Iraak ei ole seega mingi lahendus, see on vaid protsessi loomulik osa. Kaose loomulik laienemine.

Konkurentsi vääramatu jõud

Teiseks on see vabaturumajanduse konkurentsi ilming, lihtsalt natuke kõrgemal, geopoliitilisel tasandil. Konkurendist tuleb kuidagi vabaneda. Mida kõrgemal tasemel mäng käib, seda suuremad on panused ja seda küünilisemad on vahendid. Kõrgel tasemel puuduvad regulatsioonid, mida keegi suudaks kehtestada. Kui sul on aatompomm, siis ei pea sa kellegi käest enam luba küsima. Seda nimetatakse, muuseas, vabaduseks.
Konkurent-riigi elanikkond tuleb lumpeniseerida, tema tööstus hävitada ja tema loodusvarad röövida. See mahub kõik liberaalse vabaturumajanduse skeemi sisse. Siin pole midagi keelatut.

Talmudistlik ettemääratus, Kabalast ei pääse

Süsteem veereb justkui vääramatult kaose suunal. Kõik tahavad nõrgestada oma vastaseid ja nii on lõpuks ka kõik nõrgestatud. Nii nagu peale poliitilist debatti eesti meediamaastikul on kõikide osapoolte näod sõnnikuga üle külvatud. "Valges frakis" sisenejale tehakse kiiresti selgeks, et ta ei erine mitte millegi poolest. Ühine nimetaja liigub justkui vääramatult üha allapoole. Inimestelt eemaldatakse metoodilise järjekindlusega inimlikke omadusi. Kuni jääb järele ahvikari, kes loobivad teineteist haisvate banaanidega. Keegi tunneb end ehk selles pasasõjas võitjana, kuid pigem oleks aus, kui kõik end ühiselt kaotajateks tunnistaksid.
Nii kaotasid nii ida- kui lääne ukrainlased ühiselt oma toimiva riigi. Nägeledes mõttetute probleemide üle, presidendi otsevalimised, Kaljuranna rahvus, NATO relvastuse poolt tagatava "julgeoleku" suurus jne võime leida end ukrainlastega sarnases olukorras. Nägelevaid ja omavahel sõdivaid pärismaalasi kasutavad kurjasti ära need jõud, kes ei nägele ja tegutsevad mõistuspäraselt, esitavad reaalseid küsimusi ja annavad nendele reaalseid vastuseid.
Vaadates või Panama "offshore-skandaali" sedastust peab kurbusega tõdema, et eestis ei osata või ei taheta enam esitada õigeid küsimusi. See aga tähendab, et vastus on juba ette teada, see on vale vastus.

16. aprill 2016