vastuseks praalivale eestlusele

Ristisõdade ajal võeti mõnikord kohalikke eestlasi ka kampa, transpordimeestena ja vaikest viisi ka sõdimisele abiks. Ometigi teati, et kui asi peaks hapuks minema, on eestlased esimesed, kes ära jooksevad. Neil targematki teha, kui võõraste meeste (Stalin ja Hitler näiteks) omavahelisi arveid klaarida.
See on üks ellu jäämise strateegia - kui leiad end kaotajate poolel, ära hakka praalima, hiili vaikselt võssa ja keegi ei mäleta midagi. Kui oled võitjate poolel, pea hoogu, hoia end vagusi, ajad muutuvad. Esimesed eidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Sellele strateegiale ei saa midagi ette heita, see toimib.
Mida võib taunida on see, kui sisalik hakkab endast mõtlema kui kotkas. Kotkal on omad mured ja plaanid. Kui aga sisalik käitub kotkana siis süüakse ta lihtlabaselt ära. Enda strateegiale tuleb truuks jääda. Rumalad hullud, kes arvavad, et sõdivad "võtjate poolel", hukutavad meie iidse strateegilise traditsiooni. Viia salaja Kuperjanovile või pronkssõdurile pärgi - see ongi eestluse sisu.
Ärgu tulgu maailma kotkad siia meid õpetama (või tulgu ikka, küllap me oskame juba igasugustest "vältimatu õnne teooriatest" osavalt kõrvale libiseda). Kotkaid ei saa meist kunagi, küllap suured kotkad juba selle eest hoolt kannavad. Kuid väikesteks sisalikutempudeks oleme valmis, hauani. Pealegi, maailm häviks, kui seal elaksid ainult kotkad.