Kõne, mis ei riku rahu, on kõneaskees

Pessimism ja optimism kriitilises mõtlemises

Vladimir Stus ja Dmitri Džangirov

https://www.youtube.com/watch?v=8On5kT-qRMo

Pean nentima, et mulle ei meeldi hüsteerilised negatiivsed tulevikuennustused, millest on tulvil viimase aja Hollywoodi futuroloogilised filmid ja blogosfäär. Oodatakse mingit lõppu, singulaarsust, mis kõik laiali peksab. See on ilmselt midagi sügavalt kristlikku - aeg on muutunud lineaarseks ja oodata on selle liini lõppu. Igal sirgjoonel peab lihtsalt olema ots, see on joone põhiomadus.

Tehnoloogilise arengu aeglustumine

Stus annab tänapäeva kriisile teadusliku, ajaloos juba olnud hinnangu - see on tehnoloogilise arengu peatumise vili. Enam ei saa kedagi uue tehnoloogiaga koloniseerida. Kolooniad on järele jõudnud ega anna end enam nii lihtsalt kätte. Nad on muutunud Metropoli suhtes tunduvalt võrdsemaks. Tulemuseks on senise sõltuvusskeemi ümbermängimine, sõda, kus osapooli on raske määratleda. Üldiselt on need osapooled endine heaolu ja endine viletsus, mis moodustavad ootamatuid liite ja konfliktigruppe.
Võrdluseks tõi Stus kolmekümneaastase sõja (1618-1648).
Iseenesest pole ka siin midagi eriti rõõmsat - oodata on kaost ja sellest tekkivat uut, vaesemat maailma-korda, mis ei jagune sedavõrd ebavõrdselt üle maailma, kui tänane koloniaal-süsteem. Kuid võrreldes Apokalüpsise ja Singulaarsus-karjetega on see tunduvalt mõistlikum ja inimest-armastavam variant. Vähemasti ei pea ootama paratamatut hullumist. On võimalik säilitada terve mõistus.

Vastand -täielik lootusetus

Eile vaatasin ka ühte teist analüütikut, kes on valinud teise tee - täieliku lootusetuse jutlustamise. Roman Vasilišin väidab, et Ukrainlastel pole üldse mingit tulevikku. Nad peavad sellest miskipärast aru saama. Loogiline on, et nad ei taha sellest midagi teada. Kui Stus annab ukrainale hea hinnangu - riik on laskunud paratamatusse kaosesse enne Euroopat ja on sellega ajast ees, siis Vasilišin ei paku üldse mingit perspektiivi. Ukrainas elavad degradeerunud pool-ahvid, keda on lihtne halastamatult paljaks riisuda. Nagu mõnd neegri-suguharu, kes on valmis paari klaashelme eest ära kinkima kogu oma varanduse.

Heaoluühiskonna viimane õlekõrs - android-tehnoloogia

Kui arvutiseerimine ei anna efektiivsuse mõttes oodatud mõju ja uusi tehnoloogiaid, mis oleksid piisavalt odavad ja uuenduslikud, ei kuma kuskilt, siis jääb viimane lootus - muuta "pärismaalased" debiilseteks robotiteks. Seda protsessi võib näha Hiinas, kus odav tööjõud ei oska midagi muud peale paari liigutuse konveieril. Neilt ei nõutagi midagi muud. Tähtis on neile sisendada, et midagi muud polegi elult tahta, pista neile pihku mõni väikese ekraaniga konsool ja toppida nad täis kiipe, mis muudavad elu "enneolematult mugavaks". Koolide ülesandeks on toota tarbijaid. Kui mõnele tundub, et pelk tarbimine on igav ja tüütu, tuleb appi farmakoloogia, igasugused mõnuained ja ravimid, mis "aitavad inimest kriisist üle". Või on siis abiks mõni sotsiaalne tehnoloogia a la Anonüümsed alkohoolikud, kus inimene saab aru, et tema rumalus, sihi puudumine ja alkoholism on ühiskonnas laialt levinud ja seda ei pea häbenema. Nagu ei pea häbenema oma loomseid impulsse, inimene on ju loom. Sellist pretentsioonitut, juurtetut ja täielikult manipuleeritavat tarbija-robotit annab toredasti ekspluateerida. See on kolonialiseerimise muutumine ekstensiivsest intensiivseks. Kui ennem hõivati uusi maa-alasid, siis nüüd on eesmärgiks inimeste üha suurem orjastamine.

Lootus

Ometigi ei saa sellega nõustuda - see ei ole inimloomusele omane, olla lihtsalt ori, teha midagi mõttetut, mitte tahta tunda armastust ja terviklikkust. Rohukõrs murrab ka kõige paksemast asfaltist läbi. Pealegi - orjapidajad, kes saavutavad ehk mõneks ajaks täieliku kontrolli, stagneeruvad ja hakkavad tegema vigu. Singulaarsus, uus imetehnoloogia neid ei aita. Seda oli näha NSVLi lagunemise ajal. Vanad kärsad klammerdusid süsteemi külge, mis enam ei töötanud. Sama saatus ootab ka lääne riike - klammerdumine oma "heaoluühiskonna" külge, mis on juba ammu surnud kest, ei aita hävingu vastu. Uut korda tuleb otsida sealt, kus valitseb hetkel kaos. Seal on loomise võimalused tunduvalt suuremad. Tarbijad aga, kes klammerduvad vanade vormelite ja väärtuste külge, on määratud hukule.

Jaak Jõerüüt: millises Euroopas me nüüd elame? 

viide

Debiliseerimine, mis ei luba kuskilt otsida tagamaid ega põhjuseid, on haaranud ka eesti "demokraatlikku eliiti". Kõigekõrgem saadab meile lihtsalt väljakutseid. Meie asi on nendega kuidagi toime tulla. Küsimata, miks.
Tuleb lihtsalt olla britilikult jonnakas, hoida pead püsti ka siis, kui ümberringi toimub totaalne häving. Tuleb anda oma tõhus vastulöök. lihtsalt sellepärast, et see on jumalik ettemääratus. Nii peab. Tuleb olla "demokraatlik", hambad ristis, kuulivest seljas, granaadiheitja õlal.
tsitaat "Euroopa Liit loodi sõdade ärahoidmiseks kontinendil, see on põhitõde, mida on vaja alati meeles hoida".
Austatud sinisilmne kirjanikuhärra ei saa ikka veel aru, et Laulev Revolutsioon oli eesti turgude ja tööstuse jõhker hävitamine. See on seesama kapitalistlik võitlus, konkurents, sõda kõik-kõigi-vastu, millele me andunult hosiannat laulame. Keegi tahab hoida ära sõdu? Tõsiselt või? Seda julgetakse rääkida peale Jugoslaavia pommitamist, peale invasiooni Iraaki, peale Ukraina kaosesse paiskamist. Keegi tahab ära hoida? Ja kes see selline on, nime tahaks teada. Krimmis oleks ka tahtunud väga näha odessa-tüüpi inimpõletamisi. Aga kuramuse Putin tuli vahele, ei lasknudki meid auravat verd nautida.
Püha lihtsameelsus!
Euroopa Lidu esimene eesmärk on riikluse hävitamine. Nüüd on aga paraku tekkinud probleem, et ameeriklased on asunud euroopat nõrgestama. Läbi Ukraina, läbi põgeniketulva, läbi terrori ja läbi peatselt sõlmitava vabakaubanduslepingu. Tulemuseks on Euroopa kui konkurendi nõrgenemine ja muutumine Ladina-Ameerikalikuks USA tagaõueks.
USA tüüpi kapitalismi eeldus on koloonia, mida saab ekspluateerida. Euroopa on muutumas selleks kolooniaks. Needsamad "õitsvad ja rahuarmastavad" riigid nagu Prantsusmaa (kes käis just hiljuti Malis oma maavarasid kaitsmas, veriselt, sõjaliselt, brutaalselt), Saksamaa ja Suurbritannia. Riikluse hävitamine läbi kaose tekitamise. Kui riikide sisekonflikte ei anna enam kolooniatest tulvavate nännijõgedega kinni mätsida, on nad määratud kodusõjale. Riiki koos hoidev juhtimissüsteem on juba ammu globalistide poolt hävitatud. see on mehitatud Rõivas-tüüpi liisinguorjadega, kes ei saa tihti ise ka oma sõnadest aru. See, mis toimus Iraagis, Liibüas ja Ukrainas, toimub peagi Kreekas, Hispaanias, siis juba Itaalias, Prantsusmaal jne jne. Brüsseli kontoriplankton pole millekski võimeline, tal pole sellist organit nagu aju. Veel vähem oskab ta midagi tahta. Toimuvad vaid reflektoorsed, iseeneseslikud verbaalsed inversioonid. Nagu konn, kes liigutab oma jalga peale pingeimpulsi saamist, ütleb Brüsseli bürokraat peale järjekordset terrori-rünnakut oma blä-blä. Ta teab, et kui ta ei ütle blä-blä, siis antakse talle kinga. Tal on hirm.

Kui tahate näha USA sõprade tõelist tulevikku, siis tuleks vaadelda selliseid riike nagu Filipiinid või Libeeria. Need kolooniad on olnud USA tublid liitlased väga pikka aega. Kui teile elu nendes riikides meeldib, siis olgem USA sõbrad edasi, teenigem alandlikult ameeriklaste pillavat eluviisi, oma higi ja pisarate arvelt. Kaitskem edasi "demokraatiat" kuskil järjekordses iraagi sõjas, avantüüris, mille on valla päästnud need, kes ei näe oma tegevuse ebainimlikkust. Kuna see, mida nad näevad on vaid kasum, raha, numbrid arvutiekraanil. Nad ei mõista neile esitatud väljakutse sisu. Nad arvavad, et nende ainuke ülesanne on erinevates arengutes oma kasum kätte saada. Sõjaliselt, majanduslikult, propagandistlikult - pole tähtis. Kui kasum on suur, siis ollakse jälle kord Jumala poolt ette antud väljakutsega hakkama saadud. Vaatamata sellele, et ümberringi käib ehk juba ammu totaalne sõda. Sõda on ju lihtsalt üks kasumi teenimise vorm. Nimetage vaid kasumi number ja me oleme valmis suvaliseks kuriteoks, kõik eranditult. See oleks nagu truudusevanne kapitalismile - kõik kasumi nimel, alati valmis, kapitalistlik pioneerivanne. Selle eest hoolitseb juba propagandamasin, et need tänapäeva kujundlikud juudid, kes tänapäeva koonduslaagrites surevad, ei häiriks meie tarbimisühiskonna sileda-ajulist õnne.

Saksa koonduslaagirtes närisid inimesed kevadeti värsket rohtu ja olid õnnelikud. Inimese õnneks on ju nii vähe vaja. Pealegi olid ju peavari ja toit täiesti priid- elu missugune, kadestama paneb.

Rumal lootus

Mida võiks rahvaalgatuse võimaldamine Eestis muuta?

Kogu selle seltskonna, hartade, jääkeldrite ja demokraatia-usuliste peamine puudus on, et nad keskenduvad struktuurile. Struktuur ilma sisuta on aga tühi kest. Võiks ju läheneda ka teisest otsast - töötada sisu kallal ja loota, et kest tekkib kunagi ise.

Seda võib võrrelda uhke raamatukogu ehitamisega - suured rahad pannakse huugama betooni, mööblisse ja siseviimistlusse ja siis selgub, et raamatute jaoks paraku raha ei jätku. Jääkeldri protsessi põhiline sõnum on ju selline - me ei ole demokraatia jaoks piisavalt rikkad. Meil pole lihtsalt raha, et ülal pidada neid lõputult mulisevaid kontoreid, kes millegi eest ei vastuta, kes on lihtsalt proksid, vahendajad ja seetõttu täiesti ilmsüüta olevused, sõnumitoojad, keda sõnum ise jätab täiesti külmaks. Neid huvitab vaid sõnumi edastamise korrektne vorm, selle tegevuse formaalne külg.

Siiski-siiski

Siiski on mindud selles artiklis pisut kaugemale. Enam ei piirduta selle vormi imetlemisega, mis meile paratamatult kindlustab helge tuleviku, briljantsed ideed ja nende laitmatu teostuse. Vahelepõikena - see on omamoodi kratikultus -kui teada, mis päeval kuhu minna ja kellele kolm tilka verd anda,, siis pole rohkem vaja, piisab teatud formaalsuste täitmisest ja edasi tegutseb juba kratt, meie võime rahulikult ahjul lesida.

Kui tavaliselt räägitakse tulevikuprognoosides kui-vormis (kui me mõtleme välja hea idee, kui me vallutame turud jne), siis siin on mindud pisut konkreetsemaks.

Esiteks tahetakse tagada ka vene inimestele, halipassimeestele kodanikualgatuse õigust. See on see õudne kodanikuõiguste tagamine hallipassimeestele, mis ei pidavat ju mitte midagi tähendama, kuid mis on sellegi poolest vaat, et meie riigi alustala. Eesti riigi mõte on teatud elanmikkonna kihi ruineerimine, täiesti mõttetult. Seda kavatsetakse muuta.

Teiseks räägitakse selge sõnaga, et Eesti riik peaks olema neutraalne. Siia juurde on huvitav sedastus, et, kui Eesti oleks praegu SRÜ-sse kuuludes samal elatustasemel, vahest isegi rikkam. Seega, Ivangorodi enam lihtsalt ära ei osta. Mis meil siis järgi jääb? 

"Me eristume Venemaast oma kodususe, oma paindlikkuse ja oma demokraatiaga..."

Seda kodusust võib selgesti tajuda Tallinna klaaspilvelõjhkujate või siis mahajäetud külade lagunenud hoonete juures? Või leiab artikli autor selle koduduse ameerikalikust hüpermarketist? Suured, vastikud ehitised, kolhoosi angaarid. Nad on tagasi, ainult ,et nüüd on nad nii armsad ja kodused? Paindlikkus väljendub milles? Artiklis räägitakse eesti panganduse tegelikust juhist, Swedbank Grupi tegevjuhist Michael Wolfist, keda süüdistatakse kuritegudes ja kellele rahva arvamus absoluutselt korda ei lähe. Milles see paindlikkus väljendub? Euronõuetes või abirahade määramise skeemides?

Aeg paati vahetada?

Järsku on kohale jõudnud, et me ei liigugi "partei vääramatul kursil" õndsa demokraatia suunal. On ilmnenud tõsised alternatiivid. Allumine globalistlikule diktaadile ei olegi nii ohutu, sest "need seal üleval" on ju täiesti arulagedad, nad on Kosmoses, neid ei huvita miski, nad on kaotanud reaalsustaju, nad ei vastuta millegi eest. Riik tuleb nende haikalade käest kuidagi tagasi tõmmata, rahva oma organisatsiooniks. Kuidas? Ei sõnagi. Ei tea. Lihtsalt teeme algatuse ja muliseme natuke. Ei sõnakestki natsionaliseerimisest või siis ärihaide tegevuse piiramisest. Ei ühtegi sotsiaalselt hoolivat sõna. Tasakaalus eelarve üle laipade on endiselt ainumõeldav valik? 

Ootan huviga, millal parempoolsed mõistavad, et nad peavad tõepoolest kellegi eest hooitsema hakkama. Mitte lihtsalt mulisema oma demokraatiast, mis on ise üks paras ei-tea-mis, asi iseeneses, tore mängukann parandamatu mölapidamatuse all vaevlejatele. 

Rohkem konkreetsust paluks. Kui kodakondsus kõigile, siis palun, andke kondanikuõigused hallipassimeestele. Kui neutraalsus, siis palun astuge NATOst välja. Kui ei meeldi keegi kodanik Wolf, siis palun natsionaliseerige Swedbanki Eesti osa. Need kõik on lubatud ja ajaloos korduvalt toimunud tegevused. Aitab juba sellest totrast Harta12-tüüpi jääkeldris mulisemisest. Me ei ole tõesti nii rikkad, et seda endale lubada.

Diktatuuri taak

https://www.youtube.com/watch?v=AK6zYw7SQWc

Teated atomiseeritud massile

Saade on selline tüüpiline hoiatamine stalinistliku aja kordumise eest (põhjus, miks ma enam ei kuula ja jälestan selliseid saateid nagu "Müstiline Venemaa") . Mida teha, et sm Stalin kunagi tagasi ei tuleks - tuleb mäletada. Mäletada tuleb aga ainult negatiivset, igasugune positiivne mälestus tuleb keelata ja ära pühkida. St juba siin on tegemist vigase protsessiga, mis tegelikult midagi ei taga. Nimelt sisendavad "mäletajad", et rahvas on diktaatori ees täiesti võimetu. Stalin lihtsalt tuleb, võtab võimu ja rahva saatus on ägada lõpututes depressioonilainetes. Rahvast ei sõltu midagi. Rahvas ei oska midagi tahta ega tea midagi. Seega on ka rahva "valgustamine" sisutühi töö. Ometigi on vaja pidevalt neile anda ebasiirast ja moonutatud infot.
Valgustamine pole õige sõna, tegemist on rahva töötlemisega, temaga manipuleerimisega. See on tööstusrevolutsiooni üks paratamatutest tagajärgedest - on tekkinud atomiseeritud mass, keda on võimalik lõputult modifitseerida. See mass võib uskuda, mida iganes, tal pole oma sisemisi barjääre ega uskumisi. Kui vaja, tormab see mass rõõmsalt hukatusse. Stalini aja eest hoiatajad justkui ei usuks seda, nad justkui suhtuks massi sümpaatiaga ja "kasvatavad" teda "parimas usus". Kuid tegelikult manipuleerivad nad faktidega sama jõhkralt, kui diktaatorid.

Hirmu faktor

Milleks on vaja sisendada hirmu diktaatori ees? Selleks, et säilitada massi juhitavus. Läbi hirmu. See on sama mehhanism, mida kasutavad diktaatorid. Kui te ei tee nii nagu mina ütlen, siis juhtub see: pilt hirmsast ajast, kus pool maad istus vangis ja teine pool olid vangivalvurid.
Saates tuli välja stalinistliku, õudse aja, 1937 a repressioonide aegne vangide arv, mis on umbes sama suur, kui Venemaa vangide arv tänapäeval või siis kolm korda väiksem, kui vangide arv USAs hetkel (suhtes rahvaarvule seega pisut Venemaast rohkem).
Teine visa fakt on statistiline iive. Nii nagu juutide Holokaustigi puhul ei leia me kuskilt selliseid rahva vähenemise auke, mis viitaksid inimeste massilisele hävimisele.
Sellistele tõrksatele faktidele ei oska "mäletajad" midagi muud öelda, kui et see on ohtlik tagasi-libisemine diktatuuri. Mis on juba otsene hirmu-õhkkonna tekitamine. See on aga juba ise diktatuuri omadus. Diktatuuri vastased, selle eest hoiatajad kasutavad ise diktaatorlikke vahendeid ja on nõus selle nimel isegi vägivallaks. Nagu me seda Ukrainas näeme. Tossikestest liberaalid, kes ei tee kärbselegi liiga on võimu haaramiseks valmis kasutama treenitud bandiitide abi. Inimeste surm neis mingit emotsiooni ei tekita. Nii tekkib paratamatult küsimus - kes on siis õieti psühhopaat. Kas demoniseeritud ja mutta tambitud diktaator või meie austatud demokraatlik liberaal, kes lihtsalt juhtumisi ei mõista oma tegevuse asotsiaalsust ja inimvaenulikkust. Pigem on diktaator selles võrdluses plusspoolel, sest, et ta on aus. Ta ei valeta ega häma. Kriisi ajal on see aga just kõige olulisem. Igasugune hämamine kaotab kiiresti populaarsuse. See ei tööta.

Ennustamatu populismi õud

Stalin käitunud populistlikult oma isikliku võimuiha rahuldamiseks. Siit saab teha loogilise järelduse - kui tahad paista välja kui tore riigimees, ära ole populistlik, ära kuula rahvast, ära küsi tema käest, mida ta tahab. Vastupidi - tee valusaid reforme, alanda rahvast, tao teda mutta. Kuigi ka see hakkab jälle kuidagi asotsiaalselt, isiklikult ja perversselt mõjuma.
Massi manipuleeritavus on ühelt poolt hea, kuid teiselt poolt võib ju sedasama rahva kasutada ka sinu vastane. Näiteks see, kellele ei meeldi New World Order, Uus Maailamkord.
Siin koorub välja üks teine paradoks - need, kes esindavad vaba turumajandust, teevad tunduvalt pikemaid plaane, kui diktaatorlikud anti-demokraatiad.
Ukrainas toimus plaanipärane, pikaajaline rahva ettevalmistamine riigipöördeks. 5 miljardit dollarit kulutati ametlikult bandiidijõukude treenimiseks ja ideoloogiliseks ettevalmistuseks. Maidanil hoiti kuude viisi masse, keda toetati logistiliselt toidu ja hügieeniteenusega, maksti palka ja tee sisse segati ärkveloleku-narkootikume . Sellised asjad ei ole odavad. See nõuab kindlat plaani ja organisatsiooni. Kui järjekindel plaan jõudis lõpusirgele, siis teatas liberaalne meedia...ootamatust ja ettearvamatust Venemaa reaktsioonist. Kulla inimesed, see kõik oli hoolikalt ette planeeritud - Venemaa pidigi just sedamoodi reageerima. Vastupidi, ta reageeris ootamatult nõrgalt. Kuid isegi selle pealt, mida ta tegi, Krimmi rahumeelne ülevõtmine, annab üles puhuda hirmuõhkkonda. Kujutage ette, et venelased lihtsalt tulevad ja võtavad teie maa üle (seriaal "Occupied"). Muidugi, kui selle nimel tõsist tööd teha ja raha kulutada, siis ehk tõesti reageerib Venemaa sellele nii. Ainult, et "ootamatus" on sihikindla tegevuse loogiline tagajärg, ei enamat.
Samasse ritta läheb Leo Kunnase hoiatus Venemaa ootamatuse eest - meil on vaja siia tuua lääne sõjatehnikat, et ..vältida ootamatusi. Muidugi, kui kuhjata kuhugi sõjatehnikat, siis võib "ootamatult" osutuda, et .... sellel teol on tagajärjed.

Allar Õunapuu, 15. märtsil 2016

BBC hüsteeritseb jälle

vaata filmi
See, et massimeedia õhutab sõjahüsteeriat, ei ole kellelegi saladus. Pisut üllatav on, et propagandavankri ette on asetatud vaba meedia lipulaev, BBC. Nagu ütles Anatoli Šarii, pole enam vahet kas see on BB, BBC või CC, ühed kollased käkerdised kõik.
Vaatame "dokumentaalfilmi" kolmandast maailmasõjast. Pimedat futuroloogilist (tulevik on meil reeglina pime urgas, ei midagi helget) versiooni sellest, kuidas mingid tädid ja onud ühes kitsas ruumis maailmale tule otsa panevad.
See meenutab natuke Mart Laari "ajalookirjutisi", mis kombineerivad päris faktidega ja asetavad nende kõrvale meelevaldseid, oma poolt välja mõelduid. Kuskil raamatu lõpus on muidugi väikeses kirjas, et see on kõigest fiktsioon. Mis ei saa ikkagi olla tõsi, sest kasutatud on tõelisi kaadreid ja need EI OLE fiktsioonid. See on propagandistlik dokumentalism, tõhus ajupesu imbetsillidele.

Kahju, et nende imbetsillide hulgast leiame ka meie lugupeetud "arvamusliidrid", kel pole filmi kohta midagi paha öelda. Nad mängivad kaasa, justkui see olekski päriselt nii. Nad suhtuvad sellesse paskvilli tõsiselt, tehes oma margi minu silmis lootusetult täis.

Sisuliselt etendavad tädid-onud sõjaväe demokraatlikku juhtimist, mis viib paratamatu hukuni. Ainuke, kes osutub teovõimeliseks, on USA armee, kes tegutseb täiesti omapäi, teda ei huvita ei NATO ega ÜRO, kes on üldse mängust väljas, teda ei mainita kordagi. NATO ilma USAta ongi see naljakas seltskond koomikuid, kes justkui midagi "otsustab". Eriti meeldejääv on posh-häälega nn humanistlik liider, kes etendab ilmselt enda meelest Jeesuse teist tulemist teatades, et "briti tuumarelvad on suunatud vaid sõjaliste objektide suunas". Teame neid "sõjalisi objekte" juba Dresdeni vaippommitamise ja Hiroshima tuumarünnaku päevist.

Rahvas söögu heinu

Filmis käiakse läbi Ukraina sündmused siiamaani ja konstrueeritakse selle otsa pisut tumedat tulevikku. Erinevused reaalsusega on sellised, et britid saadavad sõtta dessantüksused, kes kannavad kaotusi (hiljuti saatsid britid eriväelasi Süüria kriisikoldesse). Kui filmi alguses näeme ühte kohalikku naist, kes ütleb, et Läti idaosa on Euroopa Liidu vaeseim rajoon ja et see olukord tuleb kuidagi lõpetada, siis see pole ju meile absoluutselt huvitav. Meid huvitavad igasugused relvade täristamised ja tuumapommi plahvatused. USA saadab Läti lähistele paar lennukikandjat (demokraatia kindel garant), kes siis juhuslikult tuumapommiga põhja lastakse. Selleks ei pea kasutama tuumapommi, muuseas, on ka teistsuguseid relvi. Kuid siit kumab läbi demokraatlike jõudude kindel usk oma vundamenti - lennukikandjad on siiani uppumatud. Nende uppumine tähendab sisuliselt maailma lõppu. USA poolt vaadates on see tõsi - nende hegemooniale tähendaks see surmavat hoopi, ei saagi enam laamendada oma sõjamalakaga mööda maailma meresid.

Üks huvitav fakt tuleb ometigi ilmsiks - nimelt loetakse tõendatuks, et venelaste humanitaarkonvoid Donetskisse on päriselt vaid humanitaarkonvoid. Ei tea, ehk sattusid BBC ajakirjanikud kogemata OESC raporti otsa, kus sellest räägitakse. Kuid ilmselt on see lihtsalt asja teravustamiseks - nii on põnevam. Meie juba teame, et need valged Kamazid olid pilgeni relvi ja laskemoona täis. Meid te juba petma ei tule, BBC, kuramuse Putini käsilased... ok, sattusin vist natuke liiga hoogu.

Proua Merkel on eraldi välja toodud kui Putini suurim sõber ja üks kahtlane kuju, keda ei saa usaldada. Ega asjata ameeriklased tema telefonikõnesid pealt kuula. See tädi on kunagi saksa komsomolis ehk midagi kahtlast vandunud.

Üldse on suhtumine venelastesse nagu 12 saj Konstantinoopolis - kuskilt põhjast sajavad kohale röövlid, kes võtavad nii palju, kui jaksavad ja lähevad minema. Nendega mingeid läbirääkimisi pidada on täiesti tühi töö. Ainuke variant on malakaga latakas lagipähe. Mis sa loomadega muud ikka oskad teha. Bütsantsi-Osmani paralleel sobib ka selles mõttes, et sealgi arvati end olevat maailma naba. Londonis justkui otsustatakse millegi üle. Kas me liitume USAga? Huvitav küsimus. Ma aiman siin teatud USA-vastasust. Tahaks näha Londonit, kes otsustab sõdida USA vastu (ahjaa, USA purustas Teises Maailmasõjas Briti Impeeriumi, vaja kätte maksta?). Hiina on üldse mängust väljast. Indiast ja muudest jõududest rääkimata. Meie siin, meie oleme ikka veel enda meelest Maailma isandad ja selle tõestuseks võime selle iga kell õhku lasta. Selline tore rahuarmastav seltskond, kes ei ole siiani aru saanud, et tegelikult ei küsita neilt juba ammu keegi midagi. see on hooldekodu eriosakond napoleoni-sündroomiga vanuritele, kel meeldib pidada sõjamänge. Sellistele ei tohiks päris relvi kunagi kätte anda. Õnneks on BBC film fiktsioon. Ka kõige kohutavamas pornos võib leida alati midagi positiivset.

Mõned huvitavad nopped meie "ekspertidelt"

Leo Kunnas arvab, et kohalikud elanikud ei küüni relvastatud võitluseni. See on muidugi ühelt poolt tore, kuid teiselt poolt - millele me siis loodame, kui kohalikud midagi teha ei oska. Milleks on olemas selline asi nagu tegevteenistus? Mida seal õpetatakse? Munade sügamist?

Jüri Luik on ikka veendunud, et Donetskisse saadeti vene eriüksused. Sellistel puhkudel on kombeks esitada vettpidavad tõendid ja kuulutatakse välja sõjaolukord, Venemaa saadik kutsutakse vaibale jne. On olemas teatud etikett. See Luige hübriidmõistust ei häiri. Et vaenlase sõjajõudude vastu kuulutatakse välja hoopis ATO, see pole probleem. Nii peabki. Hübriid-värk, teate isegi. Et ta kaevab iseendale oma ebamäärasuse ja laialivalguvusega hauda, teda ei häiri. Nagu ka kogu ülejäänud "demokraatlikku üldsust".

Luik arvab, et rahvas ei tohiks midagi arutada. Nii nagu siiamaani ei arutata ametlikult Maidani mõttekust Ukrainas. Kas see rahva kinni maksmine ja ei-millegi nimel üles õhutamine oli ikka väärt paigutus? Seda EI TOHI arutada. Nagu ei tohi arutada kriminaalse omavoli üle Ukrainas, samas kui Krimmis on asjad enam-vähem riigi kontrolli all. Kui vaja, on Luik nõus  liituma suvalise krimi-bandega. Peaasi, et "demokraatia õitseks". Demokraatlikud jõud käituvad pigem ise kui organiseeritud kuritegelik grupp.

Luik arvab, et taktikaline tuumarelva kasutamine konflikti de-eskaleerimiseks on absurdne. Tuletaks talle Hiroshima pommi ametlikku selgitust - selega de-eskaleeriti veniv konflikt ja Jaapan allutati kiirkorras. Midagi absurdset selles pole. See on seni tuumarelva ainukesena kasutanud riigi ametlik vabandus.

Peeter Tali ei saa roheliste mehikeste teemast aru. Küsimus on selles, mis saab, kui meie Kaitselidu mees ISE on "roheline mehike". Siis peab ta iseend maha laskma?  Loogiline. Probleem jälle lahendatud. Vot, ise ei tule selliste asjade peale. Selleks ongi meil meie "eksperdid".

Allar Õunapuu, 1. märts 2016