Kõne, mis ei riku rahu, on kõneaskees
Pessimism ja optimism kriitilises mõtlemises
Vladimir Stus ja Dmitri Džangirov
Pean nentima, et mulle ei meeldi hüsteerilised negatiivsed tulevikuennustused, millest on tulvil viimase aja Hollywoodi futuroloogilised filmid ja blogosfäär. Oodatakse mingit lõppu, singulaarsust, mis kõik laiali peksab. See on ilmselt midagi sügavalt kristlikku - aeg on muutunud lineaarseks ja oodata on selle liini lõppu. Igal sirgjoonel peab lihtsalt olema ots, see on joone põhiomadus.
Tehnoloogilise arengu aeglustumine
Stus annab tänapäeva kriisile teadusliku, ajaloos juba olnud hinnangu - see on tehnoloogilise arengu peatumise vili. Enam ei saa kedagi uue tehnoloogiaga koloniseerida. Kolooniad on järele jõudnud ega anna end enam nii lihtsalt kätte. Nad on muutunud Metropoli suhtes tunduvalt võrdsemaks. Tulemuseks on senise sõltuvusskeemi ümbermängimine, sõda, kus osapooli on raske määratleda. Üldiselt on need osapooled endine heaolu ja endine viletsus, mis moodustavad ootamatuid liite ja konfliktigruppe.
Võrdluseks tõi Stus
kolmekümneaastase sõja (1618-1648).
Iseenesest pole ka siin midagi eriti rõõmsat - oodata on kaost ja sellest tekkivat uut, vaesemat maailma-korda, mis ei jagune sedavõrd ebavõrdselt üle maailma, kui tänane koloniaal-süsteem. Kuid võrreldes Apokalüpsise ja Singulaarsus-karjetega on see tunduvalt mõistlikum ja inimest-armastavam variant. Vähemasti ei pea ootama paratamatut hullumist. On võimalik säilitada terve mõistus.
Eile vaatasin ka ühte teist analüütikut, kes on valinud teise tee - täieliku lootusetuse jutlustamise. Roman Vasilišin väidab, et Ukrainlastel pole üldse mingit tulevikku. Nad peavad sellest miskipärast aru saama. Loogiline on, et nad ei taha sellest midagi teada. Kui Stus annab ukrainale hea hinnangu - riik on laskunud paratamatusse kaosesse enne Euroopat ja on sellega ajast ees, siis Vasilišin ei paku üldse mingit perspektiivi. Ukrainas elavad degradeerunud pool-ahvid, keda on lihtne halastamatult paljaks riisuda. Nagu mõnd neegri-suguharu, kes on valmis paari klaashelme eest ära kinkima kogu oma varanduse.
Heaoluühiskonna viimane õlekõrs - android-tehnoloogia
Kui arvutiseerimine ei anna efektiivsuse mõttes oodatud mõju ja uusi tehnoloogiaid, mis oleksid piisavalt odavad ja uuenduslikud, ei kuma kuskilt, siis jääb viimane lootus - muuta "pärismaalased" debiilseteks robotiteks. Seda protsessi võib näha Hiinas, kus odav tööjõud ei oska midagi muud peale paari liigutuse konveieril. Neilt ei nõutagi midagi muud. Tähtis on neile sisendada, et midagi muud polegi elult tahta, pista neile pihku mõni väikese ekraaniga konsool ja toppida nad täis kiipe, mis muudavad elu "enneolematult mugavaks". Koolide ülesandeks on toota tarbijaid. Kui mõnele tundub, et pelk tarbimine on igav ja tüütu, tuleb appi farmakoloogia, igasugused mõnuained ja ravimid, mis "aitavad inimest kriisist üle". Või on siis abiks mõni sotsiaalne tehnoloogia a la Anonüümsed alkohoolikud, kus inimene saab aru, et tema rumalus, sihi puudumine ja alkoholism on ühiskonnas laialt levinud ja seda ei pea häbenema. Nagu ei pea häbenema oma loomseid impulsse, inimene on ju loom. Sellist pretentsioonitut, juurtetut ja täielikult manipuleeritavat tarbija-robotit annab toredasti ekspluateerida. See on kolonialiseerimise muutumine ekstensiivsest intensiivseks. Kui ennem hõivati uusi maa-alasid, siis nüüd on eesmärgiks inimeste üha suurem orjastamine.
Lootus
Ometigi ei saa sellega nõustuda - see ei ole inimloomusele omane, olla lihtsalt ori, teha midagi mõttetut, mitte tahta tunda armastust ja terviklikkust. Rohukõrs murrab ka kõige paksemast asfaltist läbi. Pealegi - orjapidajad, kes saavutavad ehk mõneks ajaks täieliku kontrolli, stagneeruvad ja hakkavad tegema vigu. Singulaarsus, uus imetehnoloogia neid ei aita. Seda oli näha NSVLi lagunemise ajal. Vanad kärsad klammerdusid süsteemi külge, mis enam ei töötanud. Sama saatus ootab ka lääne riike - klammerdumine oma "heaoluühiskonna" külge, mis on juba ammu surnud kest, ei aita hävingu vastu. Uut korda tuleb otsida sealt, kus valitseb hetkel kaos. Seal on loomise võimalused tunduvalt suuremad. Tarbijad aga, kes klammerduvad vanade vormelite ja väärtuste külge, on määratud hukule.
No comments:
Post a Comment