Mälgbergi artikkel RBst

Minu kommentaar, mida "Postimees" ei avaldanud

Piiririigi saatus ongi selline, et nii üht kui teist poolt promovad pooletoobised propagandistid ja kohaliku vaese talumehe osaks on jäetud justkui vastutus ja nn "otsustamine", austav kohustus toita nii "partorge kui ka metsavendi". See on toitev pinnas radikalismile.
Teoreetiliselt võib minna radikaalselt kas ühe või teise poole vastu, hakata padukommunistiks või veendunud metsavennaks, lihtsalt inimlikust soovist lõpetada see haige laveerimine kahe leeri vahel. See seletab nende käitumist, kes on USAst sõjakamal positsioonil. Nad tahavad lahendada vene probleemi nüüd ja kohe, füüsiliselt, julma vägivallaga, lihtsast inimlikust tüdimusest.
On veel kolmas tee: trääsa näitamine kõigile. See on "eestlase tragöödia"-partei, kes hoiab rusikat taskus iga aktivisti suhtes, kandku ta siis rinnal mis märki tahes. Eestlane nagu tahaks lihtsalt niisama olla, ehitada oma maja, reisida ringi jne. Ilma sihtideta, ilma ideaalideta, ilma ust kaapivate metsavendadeta ja partorgideta, kes ajavad suust lihtsalt kamarajura, küündimatut propagandistlikku pläma.
Kohalikul inimesel puudub paraku võimekus olukorraga toime tulemiseks. Pole seda mõtlemisvõimet, mis suudaks tõusta kisklevate tolade kohale. Siit on loomulik reaktsioon - eemaldumine sellest laadapalaganist metsadesse, soodesse, kuhu ei ulatu maailma poliitilised tõmbetuuled. See aga on vaid näiline pääsemine. Probleem tuleb nii või teisiti käsitluse alla võtta ja lahendada. Kohalike laadatolade kiuste.