Rein Ruutsoo: kes ikkagi õhutab toksilist vastandumist?

artikkel ise

Loone-Ruutsoo vaidlus näitab pigem üht teist protsessi - inimkonna jagunemist kaheks.
On kosmopoliitne eliit, kes lendleb mänglevalt maailma erinevate hüpertehnoloogiliste metropolide vahel ja keda ei huvita tegelikult absoluutselt rahvus, ajalugu vms "asjatu taak", nemad on tegelikud valitsejad, investorid, kes on igal pool oodatud, olenemata oma rahvusest vms taustast.
Ja siis on teised, alumised, kes ei oma muud peale oma rahvuse ja uhkuse (ja palja tagumiku). Nende osaks on ümiseda oma keeles vihaseid laule oma naabri kohta ja vajuda üha sügavamale üha mõttetumate vaidluste poolt tekkivasse anarhiasse.
Ülakihi jaoks on sellised ullikesest "ausad rahvuslased" vaid mugav ekspluateerimise objekt, Vajadusel võib neid mõtlemisvõimetuid lambaid alati lükata järjekordse meediakampaania poolt tekitatud (hübriid-)sõtta. Meetodid on läbinud edukalt tuleproovi hutu-tutsi verises konfliktis.
Ülakihi jaoks pole vahet, kes on venelane ja kes eestlane, peaasi, et on odav ja teeb tööd. Jätkake omavahelist vaidlust, Loone, Ruutsoo ja Kross. Te olete teineteist väärt. Kunagi hakkate teineteist loopima mädade kartulitega ja seda on ütlemata "huvitav" jälgida.

Liibüast

Artikkel Postimehes Kuskilt Afganistani sõjast 1980 alates on moderniseerimisega lõpp. Enam ei püüta muukeelseid ja mahajäänud rahvaid tsiviliseerida. Nüüd antakse Stinger primitiivse usuhullu kätte ja lubatakse tal möllata. See arhaiseerumise laine on jõudnud ka Euroopasse. Kui kuulud õigesse klanni, on sul kõik lubatud. Enam pole vaja mõelda, et ära tee teisele seda, mida sa endale teha ei tahaks. Ei, vastupidi - kui teine on valest klannist, siis tee temaga mida iganes. See on eelajaloolise klanniajastu taastulemine, demoderniseerumine. Seadused ei ole kõigile ühed. Kui klanni pealik ütleb, et nii on õige, ei tohi sul mingeid täiendavaid küsimusi olla. Või muidu heidetakse sind (meedia-)krokodillidele söödaks. Sinna, kus kehtib süüdiolemise presumptsioon.

Loone oma sõnavõtu kohta AKs: ma väga vabandan, kui see kuidagi valesti välja kukkus

Artikkel on ise selline

Piiririigi häda on see, et mõtlevad ajud lähevad siit minema ja alles jäävad vaid võõrast propagandat moodutavad roostes hääletorud. Ei tea me midagi õigest ametiühinguvõimust e fašismist, natsionaalsotsialismist ega kommunismist.
On vaid kohalik, küüniline natsionalism ja kohalik, küüniline kommunism. Nüüd peab külast tulnud mats valima, millise poole ta valib. muidugi on loomulik reaktsioon, et minge mehed õige seenele, ma lähen parem metsa seeni korjama.
Või siis, teine variant, valida kindlalt üks pool ja vabastada sellega end tüütutest kahtlustest. Üks jama kõik, vähemasti olen rahulikult, "veendunult" ühe poole peal. Eks seda jõuab alati vahetada, kui pind jalge all liiga tuliseks muutub.

Ahto Lobjakas: et Eesti saaks hakkama ka halva ilmaga

 Artikkel "Postimehes", mida kommenteerisin nii:
Sõda on kapitalistlikus süsteemis vajalik selliste muutuste läbi viimiseks, mis paigutuvad mõiste Force Majore alla.
Sõda võiks olla iseenesest virtuaalne. Miks peavad normaalsed inimesed (homo consumericus) end sellega seostama? Võib ju lihtsalt kokku leppida, et toimus enneolematu küberrünnak, mille käigus hävisid kõikide pankade dokumendid. Kindlasti on asjasse seotud vene häkkerid, kuid see on juba natuke lame ega müü.
Hõreasustusega maa ja maksuvõimetu rahvas on kaasajal vaid kuluartiklid. Kes tahab endale võtta täiendavaid kohustusi? Iseasi, kui rahvas maalt lahkub ja võib segamatult loodusvarade kallale asuda. Seega peab natuke ootama (seda protsessi võib kiirendada lokaalse sõjaga). Kui Eesti on täiesti tühjaks jooksnud, nii sõja- kui majanduspõgenike mõttes, võib tekkida majanduslik huvi. Inimtühjade alade hõivamisel ei ole kultuurilistel iseärasustel mingit rolli. Kas fosforiiti kaevandab hiina või austraalia firma, pole tähtis. Kasum laekub niikuinii globaalse katusfirma arvele.  Kusjuures odavam on siinsetel aladel toimetada vene struktuuridel. Rail Baltic näitab, et me oleme geograafiliselt euroopast liiga kaugel, ühendus oleks liiga kallis ja ebaefektiivne. Tunduvalt orgaanilisem on enda sidumine venemaa logistilisse võrku., et sealtkaudu osa saada hiinlaste majanduslikust teovõimest  e draivist. Ka see eeldab maa tühjenemist, mis paistab olevat pöördumatu protsess.

Mälgbergi artikkel RBst

Minu kommentaar, mida "Postimees" ei avaldanud

Piiririigi saatus ongi selline, et nii üht kui teist poolt promovad pooletoobised propagandistid ja kohaliku vaese talumehe osaks on jäetud justkui vastutus ja nn "otsustamine", austav kohustus toita nii "partorge kui ka metsavendi". See on toitev pinnas radikalismile.
Teoreetiliselt võib minna radikaalselt kas ühe või teise poole vastu, hakata padukommunistiks või veendunud metsavennaks, lihtsalt inimlikust soovist lõpetada see haige laveerimine kahe leeri vahel. See seletab nende käitumist, kes on USAst sõjakamal positsioonil. Nad tahavad lahendada vene probleemi nüüd ja kohe, füüsiliselt, julma vägivallaga, lihtsast inimlikust tüdimusest.
On veel kolmas tee: trääsa näitamine kõigile. See on "eestlase tragöödia"-partei, kes hoiab rusikat taskus iga aktivisti suhtes, kandku ta siis rinnal mis märki tahes. Eestlane nagu tahaks lihtsalt niisama olla, ehitada oma maja, reisida ringi jne. Ilma sihtideta, ilma ideaalideta, ilma ust kaapivate metsavendadeta ja partorgideta, kes ajavad suust lihtsalt kamarajura, küündimatut propagandistlikku pläma.
Kohalikul inimesel puudub paraku võimekus olukorraga toime tulemiseks. Pole seda mõtlemisvõimet, mis suudaks tõusta kisklevate tolade kohale. Siit on loomulik reaktsioon - eemaldumine sellest laadapalaganist metsadesse, soodesse, kuhu ei ulatu maailma poliitilised tõmbetuuled. See aga on vaid näiline pääsemine. Probleem tuleb nii või teisiti käsitluse alla võtta ja lahendada. Kohalike laadatolade kiuste.

Andres Adamson: Tartu rahuga liidetud alade jäämine Eestile oli ebatõenäoline

Roman Ubakivi Kommentaar oli selle all selline: 

H, Andres Adamson alustab oma artiklit vale väitega. Täna ei ole eestlusele ohuks ei saksastamine ega venestamine vaid globalistlik neoliberaalne ideoloogia, mille eesmärgiks on KÕIGI rahvuste hävitamine. Sellel ideoloogial elluviivat poliitikat viib ellu USA valitsused ja kuna Eesti on juba Laari esimesest valitsusest geopoliitiliselt orienteeritud USA-le, siis on kõik Eesti senised valitsused ellu viinud globalistlikku neoliberaalset poliitikat, mis hävitab nii eestlust kui ka teisi rahvusi. Seega Eesti Vabariik ei ole rahvusriik eliidi eestluse vastase poliitika tõttu ja A.Adamsoni vunadament on mäda, mis muudab mõtetuks edasised sõnamängud.

 Minu kommentaar, mida "Postimees" ei aktsepteerinud, on selline 

Neoliberaalid on ahnusel põhineva kapitalismi loogilise arengu projekt. Tehnoloogiline areng ja uute turgude lõppemine on tekitanud olukorra, kus kapitalismi senised alustalad - haritud, jõukas keskklass ja neid esindavad poliitikud on muutunud pigem arengut pidurdavaks kui soosivaks asjadeks. Areng toimub liberaalide versioonis vältimatu "kuldse miljardi" tekkimiseni robotiseeritud ja harimatu inimmassi kohal (see on ahnuse loogika). Globaalne liberalism viib elektroonilise koonduslaagrini, kus rahvusel pole enam ei kohta ega tähendust. Seega pole tähendust ka riigipiiridel ega maal. Maa ei tooda niikuinii enam midagi, külad on tühjad. Selle ahervareme omamise eest ei hakka keegi enam surema (pealegi ei muuda maad haldava riigi nime muutumine globaalselt toimivat omandi-suhet). Liberaal jookseb esimesel võimalusel rammusamate pudrupottide juurde. Nimetades oma tegevust vabaks ja edukaks.

NATO turvatunne - granaat rahvuslaste käes

Suure sõbra "toetus"

Ilma sissejuhatuseta panen kirja ühe skeemi, mida on kasutatud korduvalt kaose tekitamiseks ja oma konkurentide hävitamiseks.
Nimelt tekitatakse konflikti ühe osapoole jaoks petlik turvatunne ja antakse justkui mõista, et me toetame teid, kui te teete midagi pöörast. Hiljem, kui tegu on juba tehtud, tagandatakse end abistaja rollist - ründaja, turvatunde "omaja" jääb oma vaenlasega tete-a-tete ja ta ei saa mingit abi peale moraalse toetuse. Kindlasti hakkab "rahvusvaheline üldsus" "muret tundma" (loe: globalistlik meedia käivitab laimukampaania), kuid see pakub asjaosalistele endile vähe lohutust. Nagu ukraina pensionäridele, kes peavad ilmselt kohustuslikus korras vabasurma minema, demokraatia nimel.
See stsenaarium on olnud aluseks hiljutistele sündmustele Gruusias, Ukrainas, Türgis, loendamatuid kordi. Nii "toetati" näiteks ka eesti metsavendi.

Kiusatus

Väikeste riikide valitsusi ahvatleb ka võimalus peita omi probleeme väikese võiduka sõjaga. Pealegi loob sisendus, et "turvatunne on enneolematu", ahvatleva kiusatuse minna va bank, mingu pirrud kahest otsast. Mõistatuslik on, et ei Saddami ega Gadaffi saatus neid ameerika-sõpru ei kohuta.

Rahvusluse pime tupik

Enne pöörast rünnakut tekitatakse vastav meeleolu provokatsioonidega. Nii ilmuvad valitud kohta USA sõjalaevad, keda "ootamatult provotseeritakse".
Teiseks tekitatakse konflikt rahvuslikul pinnal. Rahvusliku probleemi kui asja iseeneses ainuke lahendus on genotsiid, vägivald ja pogromm. Rahvusliku probleemi vaigistamiseks on ainumõeldav teema maha jahutamine mõne rahvusvälise idee abil. Olgu see siis kristlik humaansus, Vene Impeerium või Euroopa Föderaal-impeerium. Vaja on ideed, mis on rahvastest üle ja neid ühendab. Kui seda ideed pole, siis jääb vaid omavaheline nägelemine. Teemadel, kas Maria Kaljurand on eestlane või venelane või kas ta peab end eestlaseks ja venelaseks. Iseenesest on need teemad täiesti lahendusvabad. See on ideaalne ideestik neile, kes soovivad inimesi jagada ja valitseda. Rahvuslus tõmbab ligi süsteemituid aferiste ja ühepäevaliblikaid, kes püüavad lühajaliste emotsionaalsete puhangute pealt kasumeid lõigata.

Talumatud valikud

Ukrainas tuli see eriti selgelt välja - lääne-ukraina inimesed, peamiselt maapiirkondadest pärinevad harimatud noored tahtsid panna ida-ukrainlased valiku ette - kas hakkate meiesugusteks või surete. Mõistagi ei saanud idalased sellest valikust aru ja avaldavad protesti.
Eestis on selline konflikt täiesti mõeldav - kõigepealt on vaja tekitada uus Pronksiöö, konflikt, kus osapooli valimata jätta ei saa. Siis on vaja eesti poolele tulipäiseid patrioote, kes on valmis hulludeks vägitegudeks. Tekkinud olukorras piisab vaid väikesest ameeriklaste peanõksatusest ja juba tormavad meie võidukad väed Narva suunal. Ukraina sündmustest on teada, et see rünnak saab olema absurdne - ründajad ei saa ise ka aru, mida nad õieti tegema lähevad. Nagu Ukrainaski, kus mürske saadetakse lihtsalt teatud suunas. Vaatamata luureandmetele ja täpsetele koordinaatidele, mis lubaksid kasutada tuld efektiivselt, vastase positsioone purustades, heidetakse mürske huupi, tekitades mõttetuid purustusi ja arusaamatusi. Eesmärk näib olevat pigem konflikti pidev kestmine kui selle lõpetamine.
Sama muster on täheldatav ka Daiši pommitamise puhul. miskipärast ei kõigutanud liitlaste pommid Daiši positsioone absoluutselt. Rääkimata edukast naftaärist Türgiga.

Nii nagu rahvuskonflikt on sisuliselt lahendamatu, on ka loodav sõjaline vastasseis Venemaaga pidevalt veritsev haav meie kehas.

Venemaa - ideaalne süüdlane

Küsimus on, miks seda on vaja. Miks on vaja kaost?
Esiteks seletab sõda elatustaseme langust - see pole enam lääne võlakoorma all ägava majanduse kollaps vaid lihtne agressioon idast. Süükoorem viiakse läänest itta. Läänes on endiselt kõik väga hea ja korras. Süsteem on ideaalne ja toimub vaid peenhäälestus (täiuslik stagnatsioon).Venemaa lihtsalt tuli kallale, see seletab kõik. Tuleb kuidagi raske aeg üle elada. Kusjuures, vahemärkusena, kui Venemaa peaks langema kaosesse, siis muutub "ukrainaks" kogu suur riik. Mingit demokraatiat või õitsengut ei kuma kuskilt. Keegi ei räägi sellest. Pigem kulutatakse leppimatust sõjast korruptsiooniga, mis Venemaa puhul kasvab kindlasti tahtmatult üle relvastatud kodusõjaks. Venemaa "korda tegemine" a la Iraak ei ole seega mingi lahendus, see on vaid protsessi loomulik osa. Kaose loomulik laienemine.

Konkurentsi vääramatu jõud

Teiseks on see vabaturumajanduse konkurentsi ilming, lihtsalt natuke kõrgemal, geopoliitilisel tasandil. Konkurendist tuleb kuidagi vabaneda. Mida kõrgemal tasemel mäng käib, seda suuremad on panused ja seda küünilisemad on vahendid. Kõrgel tasemel puuduvad regulatsioonid, mida keegi suudaks kehtestada. Kui sul on aatompomm, siis ei pea sa kellegi käest enam luba küsima. Seda nimetatakse, muuseas, vabaduseks.
Konkurent-riigi elanikkond tuleb lumpeniseerida, tema tööstus hävitada ja tema loodusvarad röövida. See mahub kõik liberaalse vabaturumajanduse skeemi sisse. Siin pole midagi keelatut.

Talmudistlik ettemääratus, Kabalast ei pääse

Süsteem veereb justkui vääramatult kaose suunal. Kõik tahavad nõrgestada oma vastaseid ja nii on lõpuks ka kõik nõrgestatud. Nii nagu peale poliitilist debatti eesti meediamaastikul on kõikide osapoolte näod sõnnikuga üle külvatud. "Valges frakis" sisenejale tehakse kiiresti selgeks, et ta ei erine mitte millegi poolest. Ühine nimetaja liigub justkui vääramatult üha allapoole. Inimestelt eemaldatakse metoodilise järjekindlusega inimlikke omadusi. Kuni jääb järele ahvikari, kes loobivad teineteist haisvate banaanidega. Keegi tunneb end ehk selles pasasõjas võitjana, kuid pigem oleks aus, kui kõik end ühiselt kaotajateks tunnistaksid.
Nii kaotasid nii ida- kui lääne ukrainlased ühiselt oma toimiva riigi. Nägeledes mõttetute probleemide üle, presidendi otsevalimised, Kaljuranna rahvus, NATO relvastuse poolt tagatava "julgeoleku" suurus jne võime leida end ukrainlastega sarnases olukorras. Nägelevaid ja omavahel sõdivaid pärismaalasi kasutavad kurjasti ära need jõud, kes ei nägele ja tegutsevad mõistuspäraselt, esitavad reaalseid küsimusi ja annavad nendele reaalseid vastuseid.
Vaadates või Panama "offshore-skandaali" sedastust peab kurbusega tõdema, et eestis ei osata või ei taheta enam esitada õigeid küsimusi. See aga tähendab, et vastus on juba ette teada, see on vale vastus.

16. aprill 2016